Hiieveski talu alal asus üks pikergune mägi, kuhu rahvas vanal ajal ohverdamas ja palvetamas käisid. Läheduses paiknes suur allikas, kuhu vanal ajal suured rahakastid sõja eest sisse lastud. Kord läinud üks mees kolme vasikaga seda varandust ära tooma, lubades poole rahast kirikuvaeste heaks kinkida. Varandus käes, mõelnud mees: „Ei mina sellest poolt ära ei anna, sest ega keegi kuulnud, kui mina poole ära lubasin. Hea seegi kui ma natukenegi annan“. Seepeale tekkis suur kolin ja rahakastid vajusid silmapilkselt allikasse tagasi.
Madikse talumaade põllul on kõrge kink, kus paikneb 13 sammu pikkune ja 10 sammu laiune kivikalme. Kohta kutsutakse Kabelimäeks, kust hiljem on väljakaevamistel leitud põlenud luukillukesi, vanu pronks –ja raudesemeid. Nimi tulnud sellest, et sinna ükskord kabelit tahetud ehitada. Aga mis päeval ehitatud, see öösel lõhutud; järele jäänud ainult kivihunnik. Ebausu tõttu enam seal lõhkumisi rohkem pole olnud, sest kes seda varem lõhkumas käis, on hiljem raskelt haigestunud ja peagi surnud.
1940.aastate alguses pandi maaelanikele peale väga suured maksud. Selleks, et maksude tasumiseks raha jätkuks ja pere majapidamiseks ka üle jääks, pidid inimesed kusagilt lisa hankima. Selleks rajasid nutikamad mehed Ardu lähedale metsa oma viinavabriku, kus siis viljast kange kraam valmistati ja hiljem Tallinnas maha müüdi. Kohalikud lõuapoolikud andsid peagi viinavabrikule väärilise nime: PUNANE HULL.
Ardus elas üks asisemaid mehi: ehitusettevõtja, kolme talukoha, sae –ja jahuveski omanik Jaan Jäär, kellel olnud 16 last. Et rahvasuus hakatud teda Jäära asemel Oinaks hüüdma, siis kavatses ta nime muuta saksapärasemalt Jährveldtiks. Sellest teatanud ka Ardu sepale Priidik Tõnovile, tähendades: „Nüüd ei tohi sa mulle Oinas öelda, sest mul on peatselt uus nimi. Priidik aga, kes osanud saksa keelt, öelnud: „Siis sa oled küll vihma käest räästa alla sattunud, sest „jährveldt“ tähendab saksa keelest „oinaväli“. Selle seletamise peale lõpetanud Jaan Jäär nime muutmise plaani. Alles hiljem võtnud pojad uueks perekonnanimeks Järvet.
Ardu küla mehed – kohalik kooliõpetaja Otto Jors ning külas sepana töötanud Priidik Tõnov olid sõbrad ja muusikaharrastajad. Kord sõitsid nad koos Tallinna küttepuid müüma; seljas tavapäraselt talumehe tööriided. Puude müügiga said nad ruttu ühele poole – need ostis üks kadakasakslase proua, kes käskis halud ka koju toimetada. Kui puud olid ettenähtud kohta maha laotatud, läksid mehed kokkulepitud raha järele. Samal ajal kostusid tagumisest toast klaverihelid, mis köitsid kohe meeste tähelepanu, sest nemadki olid klaverist helisid välja võlunud. Mängijaks oli peretütar, kes esialgu krimpsutas nina selliseid matse nähes. Seekord otsustati uhketele linnasakstele ninanipsu mängida: Jors tegi mängeldes totra ja imestava näo ette ning mainis, et kuuleb selliseid helisid esimest korda. Ta palus seda imeriistapuud näha, see soov täideti. Priidik, kes läks sõbrale mängeldes kaasa, uuris, kuidas heli sünnib. Siis soovis ta ka proovida, mida talle ka lahkelt lubati. Seepeale vajutas Priidik tasa klaveriklahvidele ja heli kuuldavale tulles mängis kohkumist, tõmbudes klaveri juurest eemale. Nii mitu korda. Lõpuks ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning istus korralikult klaveri taha ja mängis ühe Beethoveni pala. Sellepeale ütles proua tütrele saksa keeles: „Vaat kus mats ja mida oskab!“ Mehed, kes mõlemad olid ka saksa keele oskajad, said muidugi sellest jutust aru. Jors vastas proua mürgise märkuse peale, samuti saksa keeles: „Ega me siis sellepärast matsid pole, et meil katkised tööriided seljas on.“ Sellepeale vajusid mõlema mampsli mokad töllakile.
Ardu küla Kubja talu peremees Ants Tomson niitis heina, aga lõunasöök millegipärast hilines ja töömehe tuju muutus aina mornimaks. Viimaks see oodatud toit saabus ja näljane mees ampsas kohe aplalt pruukosti. Aga üks küüni serva all pesitsenud vapsik soovis ka söömingul osaleda ja tiirutas usinasti ümber sööja pea, mis aga meest kohutavalt häiris ning kätega veheldes hakkas ta putukat eemale peletama. Sellest ärritatud vapsik otsustas aga karistuseks anda astlaga sööjale nina otsa korralik vops. Selline häbematu tegu ei võinud muidugi karistuseta jääda ja kohe oli karm, kuid õiglane otsus tehtud – pesale tuli otsa. Ent suure viha ja ähmiga unustas mees hoopis, et pesaga peaaegu kokkupuutavas osas asub küüni kuiv õlgkatus., mis paratamatult tuld võtab. Ja nii ka juhtus, küün põles maani maha. Muidugi ei võinud see mõtlemata tegu jääda külarahvale saladuseks ja leidis hiljem mõneks ajaks aasimist. Ühel päeval sattusid kitsukeses poekeses kokku õnnetu küünipõletaja ja Hiieveski talu peremees Vinter. Viimane leidis sobiva aja selle loo arvel teist alandada, puges Antsule külje alla ja asus peale ümbernurga jutu keerutamist kohe asja juurde: „Sul, üleaedne põle küün maha, kuidas see juhtus?“ Ent Ants oli juba vasturünnakuks ette valmistunud ning nähes lõõpija taotletud eesmärgi läbi, esitas vastuküsimuse: „Kas sul on üht vanemat õlgkatusega hoonet?“ Vinter, kes kohe ei taibanud naabrimehe ootamatu küsimuse mõtet, vastas täiesti avameelselt: „On küll, mis siis?“ Selle peale võttis Ants Vinteril käe alt kinni, sõnades: „No lähme siis sinna, ma näitan sulle, kuidas see juhtus.“ Oli ilmselge, kelle kasuks see aasimine muutus.
Talupoegadele, kes kolhoosi ei astunud, pandi peale kõrged maksud. See aga käis enamikule inimestele üle jõu ja nad otsisid lisateenimise võimalusi. Põhiliseks elatusallikaks sai piirituse valmistamine, mida siis tehti viljast ja kartulist. Ka kolhoosnikud kasutasid seda võimalust, sest majandis maksti raske ja kohati üle jõu käiva töö eest sandikopikaid. Ühel päeval, kui Sepa talu naabruses, Hansutoa talus oli piiritusetegu, juhtus seal kummaline lugu. Kartuliläga, mida enam ei vajatud, visati metsa alla. Peagi läks lähedal asuval karjamaal rohtu näsiv lambakari seda kohta üle vaatama. Inimestele kõlbmatu kraam maitses voonakestele niivõrd, et varsti oli metsaalune puhtaks lakutud. Mõne aja pärast läks naabriperenaine oma villakerasid otsima ja leidis nad liikumatult metsa all siruli. Lähemal vaatlusel ilmnes, et loomadel on eluhing sees. Kartes mõnda rasket haigust, otsustas pererahvas teha hädatapmise. Kuna haigeid lambaid oli palju, kutsuti Sepa talu peremees Alfred appi. Vaevalt jõuti kahele loomale ots peale teha, kui ülejäänud lambad hakkasid end tasapisi liigutama ja varsti oli kogu kari jalul. Pererahva ehmatus oli muidugi suur. Hiljem selgus, et lambukesed olid piirituselägast purju jäänud.
Minu sünnipäeval juhtus üks naljakas lugu. Ilm oli ilus ja ma otsustasin sünnipäevapeo korraldada koduaias. Muud ettevalmistused tehtud, läksin Ardu poodi grillsöevarusid uuendama. Jõudsin poeesisele platsile ja mida ma näen – kaks minu külalist ajavad taga ühte kukke. Küsin: „Mida teie siin teete ?“ Nemad: „Ühed noormehed ostsid Kose-Ristilt kolm noort kukke ning tahtvat need külla minnes kingituseks viia. Auto tagaluuki avades pääsesid noored kikkad ula peale. Üks kukk saadi kamba peale kiiresti kätte. Teine lind pages kauplusesse, kust too ühe külamehe abiga enne pahanduse tegemist kinni püüti. Kolmandaga aga oli rohkem tegu, sest tema pistis lihtsalt küla vahele plagama. Sedasi me siis kukepüüdmisega tegelemegi, sest noormehed tüdinesid või oli neil kiire, aga sõitsid peagi ära. Kuke lubasid suureliselt meile. Aga me ei tahtnud lindu niisama ilma peale jätta ja otsustasime ta siiski kinni püüda ning kuhugi kanalasse sokutada.“ Mul ei jäänud muud üle, kui tagaajajatega ühineda; pealegi teadsin, kuhu noorele kukele uus kodu leida. Umbes pool tundi metsikut tagaajamist lendas ähmis kukeke lähedalasuva seedri otsa, kus tegi hirmsat hädakisa. Sealt sain ta hõlpsasti kätte ja asusime kanala poole teele. Terve tee silitasin ta värisevat keha ja rääkisin hirmunud linnuga juttu. Kohale jõudes selgitasin perenaisele olukorda ja palusin stressis kikkale panna natuke vett ja mõned terad. Panin siis ähmis kuke maha, aga tema ei vaadanudki vee poole, vaid tõttas kohe „naistesse.“ Järgmisel päeval läksime vahvale kukele uuesti külla ja tegime temast mõned pildidki. Kukeisand istus õrrel ja poseeris uhkelt kanakarja keskel.
Kunagi asus Ardus Topi talu, mis oli tuntud korraliku majandamisega ja uuemeelsusega, kus triiphoones kasvatati tollal eksootilist aedvilja, tomatit. Juhtus nii nagu paljudes korralikes peredes – perekonda sündis loru poeg. Kaasagi leidis ta laisa ja lohaka ning üheskoos toimetades said nad tuntuks kui iseäralik perekond. Ühel päeval otsustati siga tappa. Kuna oli kombeks, et seatapu ajaks kutsuti külast ka abilisi, siis ajas Elmargi külamehed kokku. Sisenenud lauta, hakkasid mehed kohe siga otsima. „Siga on seal nurgas, näete, luua taga.“ Nuumatud sea asemel leiti sealt ebaõige toitumuse tõttu kängu jäänud äbariku olendi. Mehed sülitasid ja sajatasid ning kõndisid minema.
Laudas elutsesid koos kitseperega küülikud ja kodulinnud. Kanadel oli aga rumal komme poetada oma munad kõige kummalisematesse kohtadesse, viimastel päevadel oli perenaine Õie leidnud neid isegi aiakäru alt, ikka kahe-kolme kaupa. Ühel päeval, kui perenaine lauda ukse avas, leidis ta käru alt magava noorepoolse siili. Sättinud end tühjakssöödud munakoortele magama, ei teinud ta inimese lähedalolekust väljagi. Lisaks oli ta maitsnud kanadele mõeldud toitu. Arvata võib, et sellise pidusöömingu tagajärjel tuleb hea uni. Koos hobusetalli perenaise Edega toimetasid nad unise siili õue, kus loomake kiiresti jalad alla sai ja kadus niuhti silmapiirilt.
Sovhoosi ajal juhtus nii, et rajooni ülemus tuli majandi olukorda inspekteerima. Ühel päeval läks ta karjamaale loomade karjatamisviisi uurima, ise teadnud ta loomakasvatusest mõhkugi. Parajasti loomad lamasklesid ja mäletsesid. Ülemusele, kellele oli kõige tähtsam piimatoodang, ei meeldinud, et loomad kogu aeg ei söö. Andis siis karjakule käsu loomad üles ajada ja sööma sundida. Tema mõistuseraas ei sisaldanud teadmist, et veistel on teistmoodi seedimisprotsess kui inimesel. Ülemusele püüti tulutult asjaolu selgitada; viimaks kõndis ta sama targalt karjamaalt minema.
Vanasti tegutsesid maal velskripunktid. Ühel päeval tuli Ardu külamees Endel kange hambavaluga velskri juurde – valu ei andvat juba mitu päeva rahu. Põsk oli teisel veidike punnis ja mehe väljanägemine oli kuidagi lontis. „Valutab kurivaim. Võtsin peotäie ravimeid ära, aga ei midagi; hoopis nõrgaks tegi mind.“ Meedik arvas kohe, et mees on millegagi üle pingutanud ning ta tahtis teada, kui palju külamees neid tablette sisse kugistas. „Õhtust hommikuni võtsin kokku üheksa tabletti.“ Muidugi huvitas meedikut ka ravimi nimi. „Purdeen, ei purgeen oli.“ Vaevalt naeru tagasi hoides (mees võttis ekslikult kõhulahtistit), küsis velsker mehelt: „Kas kõht lahti ei läinud?“ Õnnetu mehe nägu muutus veelgi virilamaks: „Läks küll, aga enne sõin kõva kõhutäie hapukapsaid.“ Meedik vaatas siis seda õnnetusehunnikut, käskis palju juua ning saatis hambaarsti juurde.
Koostas: Ireene Tsirel