Sõjajärgseid aastaid mõjutas nõukogude võim, kes muutis elanike senist elukorraldust: talunike vara võõrandati ja neid sunniti võõrriigi heaks peaaegu tasuta kolhoosides töötama. Küüditamislaine puudutas Ardut vähem kui mujal, sest siin oli jõukaid talukohti vähe ja ka pealekaebajaid oli üksikuid.
Ardus ja selle ümbruses moodudtati riiklikud majandid. Endise Kõue valla aladel tegutses algselt 13 väikest kolhoosi, kuid nende tegevus ei osutunud elujõuliseks. Peagi algasid üksteisega liitumised ja sovhoosidega ühinemised (Ardu sovhoos tegutses 1965.aastast). Selle tulemusena jäi 1976.aasta alguseks endise Kõue valla maadele kaks sovhoosi – Ardu ja Habaja, mis omakorda samal aastal liideti ja moodustati Habaja sovhoos (1986.aasta aprillist jagunes Habaja sovhoos jällegi kaheks eraldi majandiks). Uue Eesti Vabariigi põllumajandusreformiga sovhoosid likvideeriti ning vara jaotati tekkinud ühistute ja talude taastajate ning majandi töötajate vahel.
Sovhoosiaeg pani aluse ka praegusele Ardu välisilmele: riigi toel kerkisid külla maaolustikku mittesobivad mitmekorruselised elamud; ehitati ka maju keskküttega varustav katlamaja, pumbajaam ja biotiik reovee puhastamiseks. 1976.aastal toodi üle Raval asunud velskripunkt. Uuendati oma tööstusparki uute töökodadega ja ladudega. 1985.aastal ehitati suur ja avar keskusehoone, mis mahutas peale külanõukogu veel kaupluse, söökla ja juuksuri. Endisse meierei hoonesse paigutati esialgu kool, hiljem paiknes seal mõnda aega sovhoosi kontor. Pärast eraldati Ardu koolile sinna kuni uue kooli valmimiseni lisaklassid. Taasiseseisvumise ajal läks meierei eravaldusesse, vahetas pidevalt omanikke ja seisab praegu tondilossina suure tee ääres. Kortermaja elanikele eraldati maad oma õueaiamaa tegemiseks, mis tollast toiduvaesust arvestades oli suur abi.
